Riik maaparanduse toetajana.
Enne üksikasjalise maaparanduse tööde juure asumist tuleb maapidajail omale selgeks teha, kas ka eeltingimused selleks tööks küllalt soodsad: kas kuivenduse alla kuuluvat maa-ala läbistab, ehk selle lähedal asub vee-vastu-võtja peakraav või jõgi ja kas viimased on sarnases seisukorras, et võimaldavad tarvilikul määral veepinna madaldamist kavatsetavais kuivenduskraaves.
Kui asjaolud seda nõuavad, tulevad pea-veejuhtmed korrastada ja pealegi esimeses järjekorras, sest muidu pole kuivenduse ettevõttest loodetavat tulu oodata. Kuid mainitud pea-veejuhtmete korrastamise tööd on sagedasti nii suured ja kulukad, et nende läbiviimine sünnitab maapidajale ülepääsemata raskuseid ja tihti jäävad maaparanduse tööd sel põhjusel hoopis teostamata.
Maaparandused võtavad hoogu.
Kõigis põllumajanduslikkudes kultuur-riikides annab riik üldtähtsusega veejuhtmete
korrastamiseks omalt poolt toetust. Pole ka eesti maaparandajat sarnasest abist ilma jäätud. Põllutööministeeriumi juures asuva kultuurtehnika büroo poolt toimetatakse juba 1921 a. saadik jõgede ja peakraavide loodimist maakuivenduse huvides ja nimetatud veejuhtmete kaevamist riigi kulul või osalisel toetusel. Kuni 1929 aastani on riigi poolt eelarvete korras riiklikkudeks maaparanduse töödeks antud kogusummas 2.840,000 kr. ning selle summa eest peakraave kaevatud ja jõgesid süvendatud 330 kohas ümmarguselt 1800 kilomeetrit. Nende tööde tagajärjel on üksikasjaliste maakuivenduse tööde läbiviimiseks võimaiused avanenud umbes 200.000 hektarilisele liig niiskuse all kannatavale maa-alale. Ehkki viimasel ajal võib pea igas eesti vallas riigi toetusel kaevatud veejuhtmeid näha, ja suurem hulk maapidajaist, kes sarnastest töödest huvitatud on, .vististe teab ka, missuguses korras siin riikliku abiandmine sunnib, näib siiski kasulik olevad sellest „Uus Talu" Iugejaoskonnale lühikest kirjeldust anda, sest aasta-aastalt kasvab huvi maaparanduse tööde vastu, samuti ka tarvidus riikliku toetuse, niihästi tehnilise, kui ka rahalise, järele. Alles mõni aasta tagasi oli väga paljuile maapidajaist maaparanduse ettevõte täiesti uus asi ja raske oli erksamail neist, kes soovisid maakuivenduse töid läbi viia ja üldise veejuhtme korrastamiseks toetuse saamise otstarbel palvega riigi poole pöörata, oma naabritelt ühisele palvekirjale allkirjegi saada, üldkasuliku ettevõtte ainelisest toetamisest rääkimata. Tuli siis algaastail riigi kulul toimetada mitte ainult jõgede korrastamist, vaid ka üldiste peakraavide kaevamist, et maakuivenduse tööde vastu huvi äratada ka neis kodumaa nurkades, kus sarnaste tööde vastu ükskõikne o1di. See pole ka oma mõju avaldamata jätnud. Viimasel ajal on juba maaparanduse alal võrdlemisi suurt edu märgata ja palveid riikliku toetuse saamiseks üldiste veejuhtmete peale on Põllutööministeeriumile esitatud nii palju, et neist suudetakse rahuldada ainult väikene osa. Pole ka tarvidust nüüd enam üldtähtsusega peakraave kaevata riigi kulul, vaid küllalt on sellest, kui siin riigi poolt antakse toetusena umbes pool tööde hinnast, sagedasti ka 1/3 ehk veel vähemgi, kuna tööd viiakse läbi maapidajate eneste poolt. Ka kaevatakse nüüd sarnaseid peakraave suurel määral maaparanduse laenu abil.
Toetuse kord.
Seni on sarnane kord maksev olnud, et maapidajad, kes soovivad üldise veejuhtme korraspidamiseks riiklist toetust, pööravad vastava palvega Põ1lutööministeeriumi poole, äratähendades, kus nimelt ja kui pikk tuleks veejuhe kaevata, kui palju majapidamisi asjast huvitatud, kui suure maaala kuivendamiseks veejuhet tarvis, kui suure osa kuludest võtavad maapidajad oma kanda j.n.e. Palved, mis puutuvad tööd, kus tehnilised eeltööd (loodimine j.n.e.) veel läbiviimata, saadab Põllutööministeerium iga aasta märtsi kuu algul kohalikele maavalitsustele arvamise ava1damiseks. Et abi saamise palveid alati kaugelt rohkem, kui neid täita suudetakse, siis on tarvi1ik siin otsustada, missugused tööd otstarbekohasem eeskätt läbiviia, missuguseid teise - ehk kolmandasse järjekorda asetada• Loomulik, et maavalitsused, kes kohalikke olusid paremini tunnevad, võivad siin häid näpunäiteid anda. Igaaastane tehniliste eeltööde kava seatakse kokku Põllutööminsteeriumi kultuurtehnika büroo poolt, silmaspidades maapidajate poolt esitatud sooviavaldusi, maavalitsustelt ja riigimaade ülematelt saadud andmeid, riigimetsade valitsuse soove j.n.e. Töökava kinnitatakse, ehk tarviduse korral muudetakse Põllutööministeeriumi peavalitsuste esindajaist koosseisva komisjoni poolt (maaparanduse nõukogu), kus juhatajaks põllutööministri abi. Et viimasel ajal antakse riiklikke toetusi eestkätt veeühinguile, mis asutatud veeühingute seaduse (Riigi Teataja nr. 191-1925 a.) alusel, siis saavad ka vastavalt tehtud tehnilised eeltööd: peale pea-veejuhtme sihi looditakse ära ka ümberkaudsed maa alad, mille kuivendamiseks veejuhet tarvis, selgitatakse üksikute talude piirid j.n.e. Veeühingu asutamise läbi on võimalik üldise ettevõtte kuludest osavõtma sundida ka neid maaomanikke, selleks oma nõusolekut ei avalda. Samuti on veeühingu läbi kindlustatud ka veejuhtme edaspidine korrashoid (ühes lähemas „Uus Talu“ numbris selgitan veeühinguisse puutuvaid küsimusi). Suuremate veejuhtmete juures, mis täiesti riigi kulul kaevatakse, tehakse loodimise ja muud tehnilised eeltööd ning valmistatakse kavad ja eelarved Põllutööministeeriumi kultuurtehnika büroo poolt, kuna väiksemate veejuhtmete kavasid, kus kaevamise töödeks võib loota riiklikku toetust, võivad teha ka E. P. Keskseltsi ja A. R. T. Põllumajandusliidu maaparanduse bürood ehk maavalitsuste teenistuses olevad kultuurtehnikud (maavalitsustest on Lääne-, Järva,- Valga- ja Petserimaal vastavad tehnilised jõud ametis). Eratehnikute poolt valmistatud kavade põhjal riiklikku toetust ei anta. Veejuhtmete kavad ja eelarved, mis tehtud Põllutööministeeriumi kultuurtehnika büroos, või mis maapidajate eneste poolt lastud valmistada ja toetuse saamise palvetele juure-lisatud, vaadatakse läbi maaparanduse nõukogus iga aasta aprilli-mai kuus ja siis otsustatakse, missugused tööd tulevad riigi arvel läbi viia, või kui suurel määral ühe ehk teise veejuhtme kaevamiseks riiklikku toetust anda. Maaparanduse nõukogu otsused riiklikkude summade määramise kohta kinnitab põllutööminister. Tööde juures, mis täidetakse maapidajate eneste poolt riiklikkude toetussummadega, võivad viimased antud saada kuni 50% tööde eelarvest. Erilistel juhustel võib toetus tõusta kuni 75%. Toetussummad ei või ületada 30 kr. maa-ala hektari peale, millele kaevatava veejuhtme läbi kuivenduse võimalused luuakse. Kuivendust vajava maa-ala üldine suurus veejuhtme piirkonnas peab ületama 100 hektari. Üksikutel juhudel on toetus määratud ka väiksemate maa-alade juures, kuid juhtudel, kui kuivenduse piirkond on väiksem, kui 50 ha, riikliku toetuse määramine veejuhe kaevamiseks ei tule üldse kaalumisele. Toetuse määramisel võetakse arvesse maapidajate majanduslikku seisukorda, kuivenduse alla kuuluva maa-ala peale langeva veejuhtme kulu suurust, riigi maade ja metsade pindala veejuhtme piirkonnas, kui suurel määral maapidajate poolt detail-kuivenduse kavasid juba lastud valmisrada j.n.e.
Eeskätt antakse toetussumad veeühinguile ja suuremate veejuhtmete korrastamiseks. Arvasti pole võimalik 1929 a. kevadest peale juba veeühinguteks organiseerimata maapidajatele enam toetuse summe üldse määrata. Veejuhtmete korrashoiu seadus, mida saan selgitama ühes lähemas „Uus Talu" numbris, rõhutab otsekohe riikliku toetuse andmist veeühinguile (R. T. nr. 23-1928 a.).
Peakraavid, mille kaevamiseks riik toetust määranud, antakse harilikult kaevamiseks vä1ja vastava lepingu põhjal kohalikkudele maapidajaile ehk maavalitsusele. See on tagatiseks, et töö saab tehtud korralikult, kavale vastavalt. Toetussummad antakse välja jaokaupa., sel määral, kuidas töid tehtud. Enne lõpusumma väljaandmist saavad tööd vastava komisjoni poolt üle vaadatud. Sel juhul, kui töö antakse välja kohalikele maavalitsustele, annab viimane selle edasi kas asjast huvitatud maapidajaile lepingu põhjal, vähempakkumise teel ettevõtjaile, või täidab neid ise majanduslikul teel. Summad, mis maapidajad riiklikule toetusele juuremaksavad, tasuvad nad maavalitsustele ette või kindlustavad vekslitega kuni maaparanduse laenu saamiseni, ehk maapidajate poolt teisel teel tarvilikkude summade soetamiseni. Maavalitsuste kaasabi on siin tarvilik sellepärast, et Põllutööministeeriumil on raske maapidajaid tarvilikult kohapeal organiseerida, osalistel tasu maksmistel sage-